Kriisinõustamine
Konspekti koostas dr Eva-Lotta Kooskora
Detsember 2025
Traumeeriva sündmuse järel on iga sõna ja iga meie tegevus nii oluline. Kuidas olla inimesele toeks hetkel, kui maailm tema ümber kokku variseb? Kuidas pakkuda psühholoogilist esmaabi nii, et sellest päriselt kasu oleks?
Me oleme välja toonud värske episoodi ja konspekti, kus kriisinõustajad Tiina Naarits-Linn ja Mari Kolga avavad oma töö kõige olulisemaid võtteid. Nad räägivad sellest, kuidas märgata, toetada ja stabiliseerida inimest hetkel, mil ta on millegi väga traumeeriva keskel – olukorrad, mida võime kohata nii tööl, sündmuskohal kui ka eraelus. Keskendume selles osas liiklusõnnetuse, suitsiidikatse ja elustamise situatsioonidele.Psühholoogiline esmaabi
Psühholoogiline esmaabi on olemuselt hooliv juuresolek. Inimesed võivad seda vajada erinevates kriisisituatsioonides – näiteks autoõnnetuses ellujäänud patsiendid, lähedase elustamist pealt näinud inimesed jne.
Inimeste abistamine suurõnnetuse näitel
Suurõnnetusel toimub ideaalis koheselt patsientide triažeerimine, mille alusel moodustatakse lisaks kõigele muule ka ,,roheliste patsientide ala“. Tihti juhatatakse õppustel need inimesed kindlasse kohta, kuid nende edasist käsitlust ei toimu – meedikute jaoks on nad n-ö terved patsiendid (võrreldes näiteks punase triaažikategooriaga patsiendiga, kes vajab kohest elupäästvat ravi ja transporti haiglasse). Tegelikkuses on rohelise triaažikategooriaga patsientide eest hoolitsemine sama oluline – kui nendega tegutseda õigesti ja osutada psühholoogilist esmaabi, siis me võime vähendada ka nende ravikestust.
Roheliste patsientide ala peab olema ohutus kauguses sündmuskohast. Võimalusel tuleks see luua piisavalt kaugele, et patsiendid ei peaks nägema, kuidas teisi patsiente elustatakse, teostatakse protseduure vms – sellega kaitseme neid uute psühholoogiliste traumade eest. Samuti võiks ala olla võimalusel privaatne, et kaitsta sealseid inimesi kõrvaliste pilkude eest.
Kriisisituatsioonis jagunevad inimesed käitumise poolest kolme gruppi:
- Iseseisev rühm (~10-30%) – inimesed, kes on ratsionaalsed ja soovivad pakkuda abi ning päästa teisi. Neid saab kasutada abilistena, kuid eelnevalt võiks olla läbimõeldud, kuidas neid saab rakendada, et nende tegevus oleks asjakohane ja nad ei võtaks rohelise ala juhtimist n-ö üle. Tuleb anda konkreetseid ülesandeid, nt ole selle patsiendiga koos, hoia tal käest kinni, räägi temaga rahulikult juttu jms.
- Kontrollitav enamus (~60-70%) – n-ö ,,peata kanad“, kes tahavad ise pääseda ja tegutsevad, aga ilma juhtimiseta ei ole teada, mida nad ette võtavad. Neile saab samuti anda konkreetseid, lihtsaid ülesandeid.
- Düsfunktsionaalne vähemus (~<5%) – kõige ohustatumad, kuna nende apaatsus või paanika võib olla väga kõrge ja seetõttu võib nende tegelik meditsiiniline abivajadus varju jääda. Nad ei aita ennast ise ja sageli ei lase ka teistel ennast aidata. Nad ei tee ühtegi sammu oma abivajaduse näitamiseks. Sellised inimesed vajavad kindlasti psühholoogilist esmaabi ja ka järeltuge. Oluline on nad ära tunda.
Kriisisituatsioonis oleval inimesel võib tekkida tunnelnägemine - nad justkui „kiilub kinni“ ega saa ümbritsevast ja toimuvast aru. Sellise inimese abistamisel on oluline anda edasi sõnum, et ta ei ole selles olukorras üksi. Näiteks üks viis inimesega kontakti saada on öelda: ,,Vaata mulle otsa, ma tahan sind kuulata“. See aitab temaga kontakti luua ja tuua ta välja tundest, et ta on üksi ja keegi temast aru ei saa. Kui kontakt on saavutatud, võib uurida tema baasvajaduste kohta. Üks hea soovitus on pakkuda talle vett, sest sageli tekib nendes olukordades abivajajal äärmiselt suur janu. Kui me seda teeme, siis see tekitab temas kergendustunde, et keegi mõistab teda, mis tekitab turvatunnet.
Rohelises alas olevate patsientide jaoks on oluline, et nad saaksid sündmuse ja olukorraga kursis olla. Näiteks kui tema lähedane on väga raskes seisus, vajab ta selgitusi, mis lähedase ja tema endaga edasi saab. Teadmatust on raske taluda, mistõttu on toetav, kui keegi selgitab talle, et meedikud annavad omalt poolt kohapeal maksimaalset ravi, seejärel viiakse lähedane haiglasse ning seal selgub edasine. Ei pea minema pisidetailidesse, vaid rääkida inimlikult ja arusaadavalt. Võimalik, et ta vajab neid selgitusi korduvalt, mida siis tuleks ka võimaldada. Tõenäoliselt ta ei pruugi järgmisel päeval seda selgitust enam mäletada, kuid selles raskes hetkes pakub see talle tuge ning aitab säilitada rahu. Samuti on oluline anda neile inimestele muud lisainformatsiooni – näiteks, et millal ja kuidas neid ära transporditakse jm oluline info. Hea oleks teavitust teha regulaarselt, nt öelda, et hoiame teid toimuvaga kursis iga 15 minuti järel. Selle aja jooksul suudavad inimesed end mobiliseerida ja teavad, et varsti saavad nad täpsustavat infot. Ka see võib neile rahustavalt mõjuda, kui nad teavad, et nad on ühises inforuumis. Isegi kui ei ole midagi uut öelda, tuleks põhisõnumid üle korrata ja kinnitada, et hetkel on informatsioon sama. Oluline on ajast kinni pidada ning inimesi mitte teadmatuses hoida.
Clinical pearl: “rohelise ala” patsiendid vajavad samuti meedikute tähelepanu, et hoida nende vaimset tervist ning lühendada ravi kestust.
Clinical pitfall: suurõnnetusel ei tohi “rohelise ala” juhtimist anda õnnetuses osalenule. Selle asemel jaga inimestele lihtsaid ja konkreetseid ülesandeid neile sobivas mahus.
Clincal pearl: “rohelise ala” patsiente tuleb hoida sündmustega kursis - see mõjub neile rahustavalt.
Psühholoogilise esmaabi 6+1
Psühholoogilise esmaabi eesmärk on tagada inimese füüsiline ja psühholoogiline turvalisus. Psühholoogilise esmaabi puhul on konkreetsed sammud, mida tuleks järgida. Kirjutame need järgnevalt lahti.
1. Hooliv juuresolemine – soov pakkuda inimesele tuge. Inimest ei jäeta üksi ja vajadusel aidatakse lähedastega kontakti loomisel. Kui inimesel on kriisisituatsioonis täielik kokkukukkumine, on oluline kinnitada patsiendile, et ta ei jää üksi. Kiirabisituatsioonis ei ole see realistlik, et saaksime patsiendi juurde jääda, kuid saame uurida, missugust võrgustikku on võimalik aktiveerida. Näiteks küsida, kas kellelegi helistada (sugulane, naaber, hea sõber) – pane tähele, et sellises situatsioonis inimesed ei pruugi ise suuta numbrit valida, seega tuleks kindlasti aidata ka sellega. Pane tähele ka seda, et patsient võib väljendada soovi olla üksi, kuid siis tuleks peegeldada, et selles olukorras ei ole hea jääda üksi.
2. Hinnanguvaba kuulamine – lastakse inimesel rääkida, ilma et antaks tema käitumisele või sõnadele hinnanguid. Kriisisituatsioonis võib inimene olla vihane, süüdistav (ka meie suhtes). Oluline on jääda professionaalseks ning saada aru, et see on vaid reaktsioon. Oluline on peegeldada, mida kuuled ja tähele paned, ning mitte anda hinnanguid ega hakata inimest korrale kutsuma, vaid öelda, mida saad teha tema toetamiseks. Samuti tuleks vältida küsimusi inimese tunnete kohta.
3. Hoolitsev tähelepanelikkus – olla inimese jaoks olemas, uurida, kas ta näiteks soovib vett. Kui näed, et inimene kramplikult hoiab end tagasi, siis öelda: “Sa võid nutta,“ mis võib nende jaoks vabastav olla. Siin etapis on hea patsiendile rääkida ka sellest, mis edasi saab – hea on järgneva kuue tunni jooksul mitte magada ega rääkida emotsioonidest. Võimalusel tuleks seda selgitada ka lähedasele, kuna vastasel juhul võib kannatanu hakata detaile kirjeldama, mis võivad tegelikult olla ka valed ja sellest lähtuvalt hakkavad ka lähedased muret tundma ja küsima küsimusi nagu: ,,Kuidas sa ennast tunned?“ jne. Sellesisulisi uuringuid on mitmeid, mis näitavad, et kui kuue tunni jooksul pärast kriisisituatsiooni minna magama või keskenduda tunnetest rääkimisele, võime suurendada posttraumaatilise stressihäire tekkimise tõenäosust.
4. Esmaste vajaduste väljaselgitamine – võimaluste piires arvestada inimese vajadustega, abistada abipalvet ootamata ning aidata läbi mõelda edasist. Näiteks uurida, kas patsient on päeva jooksul söönud, joonud, tualetis käinud jne, ja pakkuda talle sellest lähtudes süüa, juua jms. Kui sündmuskohaks on korter (nt ebaõnnestunud elustamine toimus elutoas), siis vajadusel aidata mõelda mujal ööbimisele. Uurida, kas tal on veel kedagi, kelle pärast ta muretseb (olgu selleks lähedased või lemmikloomad). Samuti on oluline uurida, kas ta on oma igapäevased ravimid ära võtnud, kuna ka see võib neil selles olukorras kergesti ununeda.
5. Lisaabi korraldamine – olukorrast ja seisundist tulenevalt vajaliku täiendava abi ja spetsialistide kaasamine, lähedaste kutsumine ning teiste abiliste leidmine ja soovitamine, sh omavalitsuse sotsiaaltöötaja kaasamine.
6. Impulsiivsete otsuste pidurdamine (inimese kaitsmine lisakahju eest) – patsienti tuleks pidurdada, kui ta soovib emotsiooni ajel midagi teha (a la kirjutab meediasse, kirjutab tööle lahkumisavalduse, müüb kiirkorras korteri maha). Selles olukorras ei tohi samuti hakata noomima ja keelama, vaid pigem öelda: ,,Te saate teha mistahes otsuseid, kuid võtke endale aega paar nädalat“. Kuna need otsused on äärmiselt impulsiivsed, kahetsevad inimesed neid sageli hiljem, kuid mõnikord ei saa tehtut enam tagasi pöörata.
+1 – kui sa oled abistanud kedagi, kes sinu abi vajas, siis sa ei tohi unustada iseennast. Psühholoogiline esmaabi lõppeb alati sellega, et mõeldakse läbi ka eneseabi – kuidas sina ise edaspidi toime tuled, milline mõju oli sündmusel ja abistamisel sinu jaoks. Eriti oluline on abistajal teadvustada, et teatud sündmuste järgselt (nt õnnetuses on abivajajaks olnud laps, tuttav, sugulane või kolleeg, sündmuse laad on eriliselt raske jms) võib selle mõju ka talle endale olla psühholoogiliselt koormav ja enda vajadusi ignoreerides võime lõpuks läbi põleda. Esimene toetaja võiks olla kolleeg - pidada temaga väljaelamisvestlus.
Väljaelamisvestlus ehk defjuusing (ingl k defusing)
Väljaelamisvestlus on enda tunnete ja emotsioonide maandamine, tänu millele on võimalik valves oma tööga jätkata. Selle juures on oluline teadlikkus, et väljaelamisvestlus kuulubki professionaalse enesesäästmise juurde ja see on meie töös vajalik, et me järgmistel kutsetel ei kannaks muremõtteid kaasas.
Väljaelamisvestlus võib alata sisuliselt kohe pärast sündmuse lõppu – näiteks siis, kui sõidetakse sündmuskohalt või haiglast tagasi kiirabibaasi. Väljaelamisvestlusel ei ole konkreetset struktuuri. Sellel on üks reegel – väljaelamisvestluse koht ning ümbritsevad inimesed peavad olema turvalised. Kui brigaadiliikmed ei saa mingil põhjusel end vabalt väljendada (nt kolleegid ei ole omavahel ,,ühel lainel“), siis defusing ei tööta. Enamasti, kui keegi sellega alustab, näiteks brigaadijuht viskab õhku küsimuse: “Mida teie sellest situatsioonist arvasite?“, siis sellest sageli algabki vestlus ning läheb loomulikku viisi edasi. Vestluse käigus võivad emotsioonid võimenduda ja see on loomulik.
Väljaelamisvestluses on olulisel kohal vaba väljendusviis – see tähendab, et võib öelda kõike, ilma et sellest suuremaid järeldusi tehtaks (nt ei ole hirmu, et brigaadiliige arvab väljaelamisvestlusel öeldu põhjal, et kolleeg on läbipõlenud). Väljaelamisvestluses osalevad töötajad peavad olema veendunud, et kolleegid mõistavad neid, isegi, kui nad väljendavad ennast väga ,,ekstreemselt“.
Väljaelamisvestlusega tuleb olla ettevaatlik, kui kaasatud on mõni isik, kes ei pruugi olukorrast nii aru saada nagu meie - kiirabikutsest kui ka defjuusingust. Kui brigaadiga sõidab kaasa näiteks praktikant, siis tema jaoks võib mõni tavapärane, rutiinne kutse olla väga ootamatu ja tekitada palju küsimusi (nt näeb esimest korda surevat inimest, suurtes valudes patsienti, laipa vm). Siis on oluline seda tähele panna ning vajadusel olukorda talle selgitada. Võib ka juhtuda, et kui brigaad pärast kutset väljaelamisvestlust peab ja kõrvalseisja (nt praktikant) näeb seda esimest korda, võib ta arvata või järeldada, et tegu on väga küüniliste, kriitiliste inimestega, kes ei hooli patsiendist. Tegelikult toimub lihtsalt väljaelamisvestlus, kus lastakse end ilma piiranguteta vabaks, ilma et keegi kedagi kritiseeriks. Ka seda on oluline kõrvalseisjale või praktikandile selgitada.
Clinical pitfall: väljaelamisvestlus saab toimuda ainult olukorras, kus ümbritsevad inimesed on turvalised ning kõik saavad end vabalt väljendada.
Clinical pitfall: väljaelamisvestluse olemust tuleb selgitada praktikandile, et tal ei tekiks valearusaama olukorrast.
Kliiniline debriifing ehk kuum debriifing (ingl k hot debriefing)
Kliinilise debriifingu erinevus väljaelamisvestlusest on protokollipõhisus. Kliinilises debriifingus osalevad ainult need, kes osalesid sündmuses – kedagi n-ö kolmandat “niisama kuulama“ ei lasta.
Kliiniline debriifing on protseduuripõhine, sellel on protokoll ees ja konkreetsed sammud käiakse ükshaaval läbi. See on oluline selleks, et ükski brigaadiliige ei tunneks, et teda või tema rolli ei pandud tähele.
Kliinilisel debriifingul on konkreetne eesmärk – hoida oma personali ja anda võimalus õppida toimunust ja panna tähele, kes vajab lisatoetust. Selle käigus on vaja sõnastada, mis läks hästi ja mida saaks teinekord paremini teha. Oluline on seejuures, et kõik brigaadiliikmed saaksid sõna. Kliinilisel debriifingul peab olema endi seast juht, kes vastutab selle eest, et kõik saavad sõna. Vältima peaks olukorda, kus räägivad näiteks ainult kaks kõige aktiivsemat.
Pane tähele, et kliiniline kuum debriifing viiakse läbi hiljemalt enne töölt lahkumist ja see erineb psühholoogilisest kriitilise intsidendi debriifingust (ingl k Critical Incident Stress Debriefing). Viimane viiakse läbi mõnel järgneval päeval, seda viib läbi koolitatud spetsialist ja selles keskendutakse juba süsteemsele psühholoogilisele toele ja üksiku lisavajaduse märkamisele, et vajalikku tuge personaalselt pakkuda.
Loe lähemalt kliinilise debriifingu läbiviimisest meie eraldiseisvast konspektist (https://deltakutse.ee/debriifing).
Clinical pearl: kliinilise debriifingu eesmärk on hoida personali, õppida toimunust ja märgata neid, kes vajavad lisatuge.
Take home messages:
- Psühholoogiline esmaabi on kiirabisituatsioonides ülioluline, mistõttu tasub sellega teadlikult ja põhjalikult tutvuda.
- Psühholoogilise esmaabi pakkumine toimub 6+1 skeemi alusel, mille abil tagatakse inimesele psühholoogiline ja füüsiline turvalisus.
- Väljaelamisvestlus on osa professionaalsest enesesäästmisest, aidates vältida muremõtete kaasaskandmist järgmistele kutsetele kiirabivalves.
Kirjuta meile
Kas Sul tekkis selle teemaga küsimusi või on Sul meile lihtsalt ideid või soovitusi? Saad need kõik kirja panna siia ning vastame esimesel võimalusel :)
Suur aitäh kirja eest! Vastame esimesel võimalusel :)
