Deltakutse - D06 - Läbipõlemine

Läbipõlemine

Konspekti koostas dr Eva-Lotta Kooskora

Antud konspektis kirjeldame lühidalt läbipõlemist tervishoiutöötajate seas ning seejärel keskendume pikemalt lahendustele.

Maailma terviseorganisatsioon WHO kirjeldab läbipõlemist kui sündroomi, mis tekib kroonilise tööga seotud stressi tagajärjel, mida ei ole edukalt maandatud.

Läbipõlemise kirjeldamisel võib eristada kolme dimensiooni:

1. Kõikehõlmav kurnatuse tunne (nt hommikul tahaks kõike muud teha, kui tööle minna);

2. Depersonalisatsioon/võõrdumine (elatakse mingis rütmis ning ei olda päriselt kohal, pigem ollakse mõtetega eemal; sellega kaasneb empaatia langus teiste inimeste suhtes – nii kolleegide kui ka patsientide);

3. Vähenenud saavutustunne (”Sellel pole mõtet, mida teen ja mitte kellelgi sellest niikuinii parem ei hakka”, ”Ma ei näe oma töö tulemusi”).

Erinevatel andmetel 20-60% arstidest tunneb kurnatust oma töös. Eriti suure läbipõlemise riskiga on need tervishoiutöötajad, kes näevad n-ö eesliini ja tegelevad esmase probleemi lahendusega, millega sageli kaasneb ka sotsiaalsete probleemide lahendamine.

Faktorid, mis soodustavad läbipõlemist:

1. Inimese eelsoodumus – tervishoiutöötajad on sageli ,”perfektsionistid“, kelle jaoks viga on katastroof, aga õnnestumine on iseenesestmõistetav;

2. Meditsiinisüsteemi töökeskkond – raske on öelda lisakoormusele “ei“ ja läbi selle kannatavad teised eluvaldkonnad (uni, suhted, füüsiline tervis jne).

LAHENDUSED

Tuleb vaadata peeglisse ja täita oma baasvajadused:

1. Uni on esimene prioriteet – regulaarse unerežiimi puudumisel saab siiski pidada kinni unehügieeni põhimõtetes:

- magamistuba võiks olla jahe, voodi on ainult magamiseks ja seksuaalseks tegevuseks;

- tund aega enne und ära vaata ekraane, vaid hoopis loe raamatut või kuula podcasti või tee muud meelepärast;

- kui und ei tule, siis korra tegele millegi muuga, kuni uni tuleb;

- kui und valvejärgsel õhtul ei tule, siis kaalu melatoniini võtmist enne magamaminekut.

2. Toitumine – jälgi ja pane tähele oma söömismustreid. Ka toitumine võiks valvetega töö puhul võimalusel olla regulaarne ja tervislik.

3. Sotsiaalsed suhted – inimene on karjaloom ning vajab tunnet, et ta on osa kogukonnast ning et teda mõistetakse.

4. Igapäevane liikumine – piisab väga vähesest, näiteks 20-minutilisest jalutamisest (tööle ja tagasi) või tule üks bussipeatus varem bussilt maha. Uuringud näitavad, et kõige suurem efekt liikumisel on neil inimestel, kes ei ole üldse liikunud ja siis natuke liiguvad. Ei tasu võtta liiga suurt eesmärki (a la ”Käin viis korda nädalas jõusaalis”), kuna see tõenäoliselt kukub läbi ja paradoksaalselt tekitab hoopis lisastressi ja halba enesetunnet.

Mõned lisasoovitused:

- Broneeri aeg kalendris iseendale – leia kord nädalas (vajadusel sagedamini või harvemini) konkreetne aeg endale, et siis teha midagi sellist, mis sulle korda läheb ja rõõmu toob;

- Failure friend (ebaõnnestumiste sõber) – leia oma sõprade, kolleegide hulgast keegi, kes on hea ja mõistev kuulaja, kes sind ei kritiseeri. Temaga saad arutada, kui näiteks tööl on mõni väga raske patsient olnud või kui enda juures tunned ära läbipõlemise märke.

Kuidas öelda “EI”?

Esmalt tuleks võtta endale aeg ja mõelda:

- Mis on sinu konkreetsed prioriteedid elus?

- Missugused sinu elu aspektid on kõige väärtuslikumad?

- Mis on eesmärgid, mille poole sa püüdled ning millele sa oma aega ja energiat tahad panustada?

- Missugune on see inimene, kes sa olla tahaksid?

Iga kord kui tehakse pakkumine (näiteks uus töövõimalus, projektis osalemine vms), siis mõtle, et sa teed seda millegi muu arvelt. Seega mis on see, millele sa seeläbi “ei” ütled (näiteks kvaliteetaeg perega)? Lisaks tasub mõelda, kas “jah” ütlemisel läheb see kokku inimesega, kes sa tegelikult olla tahad (kolleegina, lapsevanemana vms)? Nendele küsimustele mõeldes on ehk lihtsam otsustada, kas öelda “jah” või “ei”.

Öeldes “ei” on tihtipeale raske taluda teise inimese meelepaha. Kuid see ei tähenda seda, et oled ise midagi halvasti teinud. Sina ei vastuta teise inimese tunnete ja reaktsioonide eest. Tema on samuti täiskasvanud inimene, kes tuleb ise oma emotsioonide ja tunnetega toime.

Mõistlik on anda kohe konkreetne vastus, kuna vastasel juhul võib see olla väsitav ka teisele poolele. Näiteks kui pidevalt öelda, et ehk kuu-kahe pärast leiaksid selleks aega, kuid tegelikult sa seda teha ei taha, siis tegelikult sa lükkad oma otsuse tegemist edasi ja tekitad teises inimeses asjatut lootust.

Vaata meie videost soovitusi, kuidas öelda "EI"

Kuidas ära tunda kolleegi, kes võiks abi vajada?

- Kolleeg võtab endale rohkem kohustusi, kui ta tegelikult kanda suudab;

- Kolleeg ärritub kergesti patsientide, kolleegide peale, lisaks on langenud empaatiavõime;

- Kolleeg on kergesti ärritatav ka eraelus;

- Kolleegil esineb kurnatus;

- Ekstreemsetel juhtudel eelmainitud põhjustel mitte tööle ilmumine.

Kuidas abistada kolleegi?

Läbipõlenud kolleegi abistamiseks peab olema hea suhe. Kui see on olemas, siis kirjelda kolleegile, mida sa oled tähele pannud ja väljenda oma muret tema suhtes ning ka valmidust pakkuda abi, kui ta seda soovib. Vajadusel soovita kolleegil pöörduda professionaali poole (vaimse tervise õde, psühholoog, psühhiaater), kes aitab vaimse tervise probleemiga hakkama saada.

Kasulikku infot, kust abi otsida

- Peaasi.ee kodulehel palju nippe nii enda kui ka teiste aitamiseks: https://peaasi.ee/nipid/;

- Rohkem infot tööstressi ja läbipõlemise kohta leiab järgnevalt lingilt: https://peaasi.ee/toostress-ja-labipolemine/.

Kui oled Tartu Kiirabi töötaja ning esineb keerulisi, vaimselt raskeid kutseid, siis võib julgelt võtta ühendust meie välijuhiga, kes saab sind suunata meie kriisinõustaja poole. Kui tundsid end meie konspektis ära, siis soovitame rääkida probleemist vajadusel psühholoogi või psühhiaatriga.

Kui oled Tartu Ülikooli Kliinikumi töötaja ning sul esinevad vaimse tervisega seotud mured, siis sisene Kliinikumi sisevõrku, vali vasemalt menüüst ”Töötaja&Kliinikum”, kust leiad alamjaotise ”Vaimne tervis”. Sealt leiab vajalikud kontaktid abi saamiseks majasiseselt ning mitmeid praktilisi harjutusi vaimse tervise hoidmiseks, emotsioonidega toimetulekuks.